2.1. Ettevõtja (1,2)
Sarnaselt ettevõtlusele, ei ole ühtselt lahti kirjutatud ka ettevõtja mõistet. Sõna „ettevõtja“ pärineb 13nda sajandi Prantsusekeelsest tegusõnast entreprendre mis tähendab „teha midagi“ või „midagi ette võtta“. Kuueteistkümnenda sajandi lõpuks kasutati nimisõna „ettevõtja“ isiku kohta kes alustas ärilist ettevõtmist. Tõenäoliselt kasutas seda sõna akadeemilises mõttes esmakordselt 1730 a. majandusmees Richard Cantillon. Temale oli ettevõtja defineerimisel määravaks see, et ettevõtjal pidi olema soov kanda ettevõttega seonduvat isiklikku finantsriski.
Kaheksateistkümnenda sajandi alguses populariseerisid Jean-Baptiste Say ja John Stuart Mill selle sõna akadeemilist kasutamist edasi. Nad rõhutasid, et väärtuse loomiseks on tähtis viia ressursid vähemtootlikest valdkondadest rohkemtootlikesse valdkondadesse. Mill kasutas termint „ettevõtja“ oma 1848 a. ilmunud populaarses raamatus „Principles of Political Economy“. Seal viitas ta ettevõtjale kui isikule, kes juhtis nii äri kui kandis isiklikku finantsriski. Mill tõmbas ettevõtja ja omanike vahele selgema joone kui seda tegi Cantillon. Selgus seisnes selles, et äriomanikud, nagu näiteks aktsionärid kannavad küll ettevõtjaga sarnast finantsriski, kuid ei osale ettevõtte igapäevases juhtimises.
Ettevõtja on keegi kes organiseerib, juhib ning aimab ette riske mis seonduvad äriga või ettevõttega. Ettevõtja on muudatuste elluviija. Schumpeteri arvates on ettevõtja isik kellel on leiutise või idee edukaks innovatsiooniks muutmiseks nii tahe kui suutlikkus. Schumpeter on rõhutanud ka ettevõtja kui innovaatori rolli, kes viib ellu muudatusi majanduses, võttes tootmises kasutusele uued meetodid või vahendid. Mõned kaasaegsed autorid on ettevõtjatena käsitlenud inimesi, kes ei saa kellegi teise käest palka, vaid töötavad iseenda heaks.(3)
Eesti äriseadustiku tähenduses on ettevõtja: (4)
Ettevõtlusega alustamise motiivile vastavalt võib ettevõtjad tinglikult jaotada kahte gruppi:
Anne Jürgenson on oma 2010. aastal valminud uurimustöös leidnud, et Eestis on 63% ettevõtlusega alustanutest vajadusettevõtjad, 24% võimalusettevõtjad ning 13% kombineeritud motiividega ettevõtjad. Vajadusettevõtjad on enamasti enne ettevõtlusega alustamist töötud, nende edulootused ja kasvuambitsioonid on väiksemad kui võimalusettevõtjatel. Vajadusettevõtjate võime konkurentsis püsida on väiksem, ettevõtlus käivitatakse kiiremini ja lühema planeerimisperioodiga. (5)
Üldistatult ja tuginedes kolmele põhisambale, võib kokkuvõtlikult ettevõtjaks olla isik, kes on:
1 Russell S. Sobel. Entrepreneurship http://www.econlib.org/library/Enc/Entrepreneurship.html [03.06.2012]
2 Schumpeter, Joseph A. 1942. "Capitalism, Socialism and Democracy"
3 Miettinen, A., Teder, J. 2006. Ettevõtlus I Ettevõtlusest, ettevõtjatest ja ettevõtluspoliitikast. Tallinn, Külim.
4 Äriseadustik, RT I 1995, 26, 355, koos hilisemate muudatuste ja täiendustega
5 Jürgenson, A. Ettevõtlusega tegelemise motiivid ning nende muutumine ettevõtte käivitusfaasis. Tartu Ülikool 2010.
Kaheksateistkümnenda sajandi alguses populariseerisid Jean-Baptiste Say ja John Stuart Mill selle sõna akadeemilist kasutamist edasi. Nad rõhutasid, et väärtuse loomiseks on tähtis viia ressursid vähemtootlikest valdkondadest rohkemtootlikesse valdkondadesse. Mill kasutas termint „ettevõtja“ oma 1848 a. ilmunud populaarses raamatus „Principles of Political Economy“. Seal viitas ta ettevõtjale kui isikule, kes juhtis nii äri kui kandis isiklikku finantsriski. Mill tõmbas ettevõtja ja omanike vahele selgema joone kui seda tegi Cantillon. Selgus seisnes selles, et äriomanikud, nagu näiteks aktsionärid kannavad küll ettevõtjaga sarnast finantsriski, kuid ei osale ettevõtte igapäevases juhtimises.
Ettevõtja on keegi kes organiseerib, juhib ning aimab ette riske mis seonduvad äriga või ettevõttega. Ettevõtja on muudatuste elluviija. Schumpeteri arvates on ettevõtja isik kellel on leiutise või idee edukaks innovatsiooniks muutmiseks nii tahe kui suutlikkus. Schumpeter on rõhutanud ka ettevõtja kui innovaatori rolli, kes viib ellu muudatusi majanduses, võttes tootmises kasutusele uued meetodid või vahendid. Mõned kaasaegsed autorid on ettevõtjatena käsitlenud inimesi, kes ei saa kellegi teise käest palka, vaid töötavad iseenda heaks.(3)
Eesti äriseadustiku tähenduses on ettevõtja: (4)
- füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks, ning
- seaduses sätestatud äriühing. (Eestis loetakse äriühinguteks täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu).
Ettevõtlusega alustamise motiivile vastavalt võib ettevõtjad tinglikult jaotada kahte gruppi:
- võimalusettevõtjad - ettevõtjad, kes on teadlikult valinud ise endale tööandja rolli ja soovivad ära kasutada ärivõimalusi;
- sundettevõtjad, vajadusettevõtjad - kes on hakanud ettevõtjaks, kuna teised töövõimalused puuduvad või on mitterahuldavad.
Anne Jürgenson on oma 2010. aastal valminud uurimustöös leidnud, et Eestis on 63% ettevõtlusega alustanutest vajadusettevõtjad, 24% võimalusettevõtjad ning 13% kombineeritud motiividega ettevõtjad. Vajadusettevõtjad on enamasti enne ettevõtlusega alustamist töötud, nende edulootused ja kasvuambitsioonid on väiksemad kui võimalusettevõtjatel. Vajadusettevõtjate võime konkurentsis püsida on väiksem, ettevõtlus käivitatakse kiiremini ja lühema planeerimisperioodiga. (5)
Üldistatult ja tuginedes kolmele põhisambale, võib kokkuvõtlikult ettevõtjaks olla isik, kes on:
- tulu ja kasu teenimise eesmärgil võtnud endale äritegevusega seotud riskid;
- paigutanud ettevõtlusesse oma isikliku vara, riskides sellest ilmajäämisega;
- võtnud vastutuse kolmandate isikute ees.
1 Russell S. Sobel. Entrepreneurship http://www.econlib.org/library/Enc/Entrepreneurship.html [03.06.2012]
2 Schumpeter, Joseph A. 1942. "Capitalism, Socialism and Democracy"
3 Miettinen, A., Teder, J. 2006. Ettevõtlus I Ettevõtlusest, ettevõtjatest ja ettevõtluspoliitikast. Tallinn, Külim.
4 Äriseadustik, RT I 1995, 26, 355, koos hilisemate muudatuste ja täiendustega
5 Jürgenson, A. Ettevõtlusega tegelemise motiivid ning nende muutumine ettevõtte käivitusfaasis. Tartu Ülikool 2010.
