6.2. Võlasuhte tekkimise alused
Võlasuhe võib tekkida:
Võlasuhte tekkimise peamiseks ja kõige olulisemaks aluseks on lepingud. Lepinguid, millest tekivad võlasuhted, nimetatakse võlaõiguslikeks lepinguteks. Lisaks võlaõiguslikele lepingutele tuntakse muu hulgas ka perekonnaõiguslikke, asjaõiguslikke ja pärimisõiguslikke lepinguid. Lepinguid võidakse sõlmida ka teistes õigusvaldkondades nagu äriühinguõigus ja avalik õigus.
Lepingulist võlasuhet eristab teistel alustel tekkivatest võlasuhetest selle tahteline iseloom. Lepinguga kui mitmepoolse tehinguga võetakse vabatahtlikke kohustusi ning allutakse nende rikkumise korral riiklikule sunnile. Võetud kohustustes ja nõuetes kokku leppides luuakse oma autonoomne õiguskord, mis võib lisaks kohustustele ja õigustele sisaldada ka lepingu rikkumise korral kohaldatavaid õiguskaitsevahendeid, lepingu lõppemise järgseid kohustusi, tavasid ja väljakujunenud praktikat, lepingu tõlgendamisreegleid, vorminõudeid vms.
Alusetust rikastumisest tulenevalt tekib isikul õigus nõuda välja teise isiku poolt alusetult saadu:
a) kohustuse täitmiseks saadu tagastamise nõuded;
b) väärtuse hüvitamise nõuded rikkumise korral;
c) teise isiku kasuks tehtud kulutuste hüvitamise nõuded.
Käsundita asjaajamise korral teeb üks isik midagi teise isiku kasuks ja huvides, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse seda tegu teha või teda selleks kohustanud. Käsundita teise isiku asju ajanud isik võib nõuda eelkõige kantud kulutuste hüvitamist või tasu maksmist.
Tasu avalikul lubamisel peab teatud teo tegemise, eelkõige tulemuse saavutamise eest tasu lubanud isik maksma teo teinud isikule lubatud tasu, isegi kui teo tegija ei ole tegutsenud tasu lubamisest lähtudes. Seepärast peab isik, kes on avalikult lubanud tasu, maksma lubatud tasu ka sellele isikule, kes teo tegemise ajal lubadusest midagi ei teadnud.
- lepingust;
- kahju õigusvastasest tekitamisest;
- alusetust rikastumisest;
- käsundita asjaajamisest;
- tasu avalikust lubamisest;
- muust seadusest tulenevast alusest.
Võlasuhte tekkimise peamiseks ja kõige olulisemaks aluseks on lepingud. Lepinguid, millest tekivad võlasuhted, nimetatakse võlaõiguslikeks lepinguteks. Lisaks võlaõiguslikele lepingutele tuntakse muu hulgas ka perekonnaõiguslikke, asjaõiguslikke ja pärimisõiguslikke lepinguid. Lepinguid võidakse sõlmida ka teistes õigusvaldkondades nagu äriühinguõigus ja avalik õigus.
Lepingulist võlasuhet eristab teistel alustel tekkivatest võlasuhetest selle tahteline iseloom. Lepinguga kui mitmepoolse tehinguga võetakse vabatahtlikke kohustusi ning allutakse nende rikkumise korral riiklikule sunnile. Võetud kohustustes ja nõuetes kokku leppides luuakse oma autonoomne õiguskord, mis võib lisaks kohustustele ja õigustele sisaldada ka lepingu rikkumise korral kohaldatavaid õiguskaitsevahendeid, lepingu lõppemise järgseid kohustusi, tavasid ja väljakujunenud praktikat, lepingu tõlgendamisreegleid, vorminõudeid vms.
Alusetust rikastumisest tulenevalt tekib isikul õigus nõuda välja teise isiku poolt alusetult saadu:
a) kohustuse täitmiseks saadu tagastamise nõuded;
b) väärtuse hüvitamise nõuded rikkumise korral;
c) teise isiku kasuks tehtud kulutuste hüvitamise nõuded.
Käsundita asjaajamise korral teeb üks isik midagi teise isiku kasuks ja huvides, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse seda tegu teha või teda selleks kohustanud. Käsundita teise isiku asju ajanud isik võib nõuda eelkõige kantud kulutuste hüvitamist või tasu maksmist.
Tasu avalikul lubamisel peab teatud teo tegemise, eelkõige tulemuse saavutamise eest tasu lubanud isik maksma teo teinud isikule lubatud tasu, isegi kui teo tegija ei ole tegutsenud tasu lubamisest lähtudes. Seepärast peab isik, kes on avalikult lubanud tasu, maksma lubatud tasu ka sellele isikule, kes teo tegemise ajal lubadusest midagi ei teadnud.
