8.3. Finantsplaneerimine
Finantsplaneerimine on ettevõtte rahaliste vahendite planeerimine ettevõtte põhieesmärgi saavutamiseks. Finantsplaneerimise tulemusel formuleeritakse ettevõtte finantseesmärkide saavutamise teed. Finantsprognoosid ja -plaanid on teisesed plaanid ja nad tuginevad müügi- ja tootmisplaanidele.
Finantsplaneerimise ülesanded:
Finantsplaneerimise kolm põhilist etappi:
1. majandussubjekti pikaajaliste eesmärkide kindlaksmääramine perspektiivis 10-15 aastat
2. perspektiivse finantsplaani e. finantsprognoosi koostamine
3. lühiajalise finantsplaani koostamine tähtajaga 1 – 2 aastat
Lähtudes majandusliku arengu erinevatest võimalikest stsenaariumidest on üheks ja samaks perioodiks soovitatav välja töötada mitu finantsplaani varianti:
Pessimistlik variant, nn “avariiplaan” lähtub tagasihoidlikest majandussubjekti tootmis- ja müügiprognoosidest. Peab aitama kavandada majandussubjekti ellujäämise võimalusi halbades majanduslikes tingimustes (kulutuste vähendamine, allüksuste müük jms).
Normaalne variant lähtub majanduse tõusu ja majandussubjekti tegutsemise enamtõenäolisematest eeldustest.
Optimistlik variant lähtub majandussubjekti tegutsemisel eriti soodsates majanduslikes tingimustes. Kajastab majandussubjekti tegevuse laienemist ning selleks kasutatavaid finantsressursse.
Finantsplaneerimine tervikuna tugineb eelarvete süsteemile. Eelarve on kavandatavate tegevuste ja oodatavate tulemuste esitamine rahalises väljenduses. Eelarve koostamine sõltub väga paljuski ettevõtte äritegevuse suundadest ja iseärasustest. Näiteks erineb tootmisettevõtte eelarve teenuseid osutava ettevõtte eelarvest ja need mõlemad erinevad omakorda näiteks kinnisvaraarendusega tegeleva ettevõtte eelarvest. Mis on aga ühine kõigi eelarvete juures on see, et kõikide eelarvete koostamisel on soovitav välja tuua äritegevuse kasum enne intresse, tulumaksu ja amortisatsioonikulu – EBITDA (EBITDA – earning before interests, taxes, amortization and depreciation). EBITDA alusel saab hinnata ettevõtte tegevjuhtkonna operatiivse äritegevuse tulemust, mis ei ole mõjutatud amortisatsioonist ja intressikuludest. EBITDA on oluline ka diskonteeritud rahavoogudel põhinevate näitajate leidmisel.
Eelarve funktsioonid:
Eelarve täitmise põhjal saab anda hinnangu ka majandussubjekti finantsplaanide kvaliteedile. Kõikide eelarvete koostamise aluseks on müügieelarve.
Müügieelarve kajastab:
Müügieelarve järgselt koostatakse kulueelarved:
Tootmiskulude eelarves kajastatakse tootmisplaani täitmiseks vajalike tootmissisendite maksumus:
Müügi- ja turunduskulude eelarves kajastatakse kulutused reklaamile ja turu-uuringutele, müügipersonali tööjõukulu, vahendus- ja komisjonitasud, kauba laadimis- ja transpordikulud ning muud müügiga seotud kulutused.
Administratiivkulude eelarve näitab administratsiooni tööjõukulu, kantseleikulud (side, üür või amortisatsioon, kommunaalteenused) ja muud üldhalduskulud.
Investeeringute eelarve – põhivara soetamisega seotud kulutused ning nende finantseerimisallikad;
Teadusuuringute ja arenduskulude eelarves kajastatakse kulutused vajalikele teadus- jm. uuringutele ja arendustele.
Müügieelarve ja kulueelarvete põhjal planeeritakse ettevõtte rahavood (kassaplaan) ja nende alusel koostatakse kasumieelarve ehk plaaniline kasumiaruanne ja eelarveline raamatupidamisbilanss.
Finantsplaneerimise ülesanded:
- müügi- ja tootmisplaani ning investeeringute plaani rahaliste vahendite planeerimine;
- üldise finantseerimisstrateegia väljatöötamine;
- finantsstruktuuri, kapitali struktuuri ja kapitali hinna juhtimine;
- investeeringute tõhus suunamine ja kasutamine;
- efektiivse dividendipoliitika formuleerimine;
- finantsturgudega finantsvahekordade kindlaksmääramine;
- käibekapitali ja likviidsuse juhtimine;
- majandussubjekti sisese finantskontrolli teostamine.
Finantsplaneerimise kolm põhilist etappi:
1. majandussubjekti pikaajaliste eesmärkide kindlaksmääramine perspektiivis 10-15 aastat
- uute turgude hõivamine;
- uute toodete väljalaskmine;
- ühinemised, jagunemised, ülesostmised.
2. perspektiivse finantsplaani e. finantsprognoosi koostamine
- lähtutakse pikaajalistest eesmärkidest;
- finantsprognoosi periood võib ulatuda 2 – 10 aastani;
3. lühiajalise finantsplaani koostamine tähtajaga 1 – 2 aastat
- konkretiseerib finantsprognoosi näitajaid lühemaks perioodiks;
- võrreldes pikkajalise prognoosiga on lühiajaline finantsplaan tunduvalt konkreetsem.
Lähtudes majandusliku arengu erinevatest võimalikest stsenaariumidest on üheks ja samaks perioodiks soovitatav välja töötada mitu finantsplaani varianti:
- pessimistlik variant
- normaalne variant
- optimistlik variant
Pessimistlik variant, nn “avariiplaan” lähtub tagasihoidlikest majandussubjekti tootmis- ja müügiprognoosidest. Peab aitama kavandada majandussubjekti ellujäämise võimalusi halbades majanduslikes tingimustes (kulutuste vähendamine, allüksuste müük jms).
Normaalne variant lähtub majanduse tõusu ja majandussubjekti tegutsemise enamtõenäolisematest eeldustest.
Optimistlik variant lähtub majandussubjekti tegutsemisel eriti soodsates majanduslikes tingimustes. Kajastab majandussubjekti tegevuse laienemist ning selleks kasutatavaid finantsressursse.
Finantsplaneerimine tervikuna tugineb eelarvete süsteemile. Eelarve on kavandatavate tegevuste ja oodatavate tulemuste esitamine rahalises väljenduses. Eelarve koostamine sõltub väga paljuski ettevõtte äritegevuse suundadest ja iseärasustest. Näiteks erineb tootmisettevõtte eelarve teenuseid osutava ettevõtte eelarvest ja need mõlemad erinevad omakorda näiteks kinnisvaraarendusega tegeleva ettevõtte eelarvest. Mis on aga ühine kõigi eelarvete juures on see, et kõikide eelarvete koostamisel on soovitav välja tuua äritegevuse kasum enne intresse, tulumaksu ja amortisatsioonikulu – EBITDA (EBITDA – earning before interests, taxes, amortization and depreciation). EBITDA alusel saab hinnata ettevõtte tegevjuhtkonna operatiivse äritegevuse tulemust, mis ei ole mõjutatud amortisatsioonist ja intressikuludest. EBITDA on oluline ka diskonteeritud rahavoogudel põhinevate näitajate leidmisel.
Eelarve funktsioonid:
- kajastavad majandussubjekti tulevaste finantsvajaduste suurust ja nende ajalist jaotumist;
- on aluseks majandussubjekti tulevikus oodatava finantsseisundi hindamisel;
- on aluseks täpsustuste tegemisel, kui tegelikud näitajad ei ole vastavuses eelarves planeerituga.
Eelarve täitmise põhjal saab anda hinnangu ka majandussubjekti finantsplaanide kvaliteedile. Kõikide eelarvete koostamise aluseks on müügieelarve.
Müügieelarve kajastab:
- müüki naturaalnäitajates toodete ja teenuste lõikes;
- müügitulu (planeeritavaid müügihindu ja müüki rahalises väljenduses)
Müügieelarve järgselt koostatakse kulueelarved:
- tootmiskulude eelarve;
- müügi- ja turunduskulude eelarve;
- administratiivkulude eelarve;
- investeeringute eelarve;
- teadusuuringute ja arenduskulude eelarve.
Tootmiskulude eelarves kajastatakse tootmisplaani täitmiseks vajalike tootmissisendite maksumus:
- tootmise otsekulud – tooraine, materjal, pooltooted ja detailid, tehnoloogiline kütus, elekter, vesi, aur, tootmistööliste töötasu ja sotsiaalmaks (tööjõukulu) jms;
- tootmise üldkulud – abimaterjalid, insener-tehnilise ja teenindava personali tööjõukulu, tootmishoonete ja seadmete amortisatsioon, kindlustus, remont ja hooldus ning kommunaalteenuste kulu tootmishoonetes jms.
Müügi- ja turunduskulude eelarves kajastatakse kulutused reklaamile ja turu-uuringutele, müügipersonali tööjõukulu, vahendus- ja komisjonitasud, kauba laadimis- ja transpordikulud ning muud müügiga seotud kulutused.
Administratiivkulude eelarve näitab administratsiooni tööjõukulu, kantseleikulud (side, üür või amortisatsioon, kommunaalteenused) ja muud üldhalduskulud.
Investeeringute eelarve – põhivara soetamisega seotud kulutused ning nende finantseerimisallikad;
Teadusuuringute ja arenduskulude eelarves kajastatakse kulutused vajalikele teadus- jm. uuringutele ja arendustele.
Müügieelarve ja kulueelarvete põhjal planeeritakse ettevõtte rahavood (kassaplaan) ja nende alusel koostatakse kasumieelarve ehk plaaniline kasumiaruanne ja eelarveline raamatupidamisbilanss.
