6.1. Võlasuhte mõiste
Võlaõiguse keskne mõiste on võlasuhe. Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda. Võlgnikku ja võlausaldajat võib nimetatada ka deebitoriks ja kreeditoriks. Termin kohustus võla tähenduses tuleneb ladinakeelsest sõnast obligatio „obligatsioon“.
Õiguskord sisaldab mitmeid keelde ja piiranguid, näiteks keeldu tekitada teisele isikule kehavigastusi, kahjustada vara, jätta leping täitmata, käituda heade kommete vastaselt vms. Niikaua kui ei rikuta teiste õigusi ja järgitakse õiguskorras kehtestatud keelde, ei teki kohustuste rikkumisest võlasuhteid. Kui aga isik rikub seaduslikku keeldu või jätab täitmata seadusest või lepingust tuleneva kohustuse, paneb toime õigusvastase teo, tekitades sellega teisele isikule kahju, annab õiguskord teatud asjaoludel (kohustuse rikkumine, teo õigusvastasus, vastutus, süü, põhjuslik seos jne) kahjustatud poolele õiguse nõuda kohustust rikkunud isikult kahju hüvitamist.
Võlasuhteid iseloomustab relatiivsus, mis tähendab, et võlasuhe saab tekkida ainult poolte vahel ning kolmandad isikud, kes lepingut täidavad või osalevad mõne muu õigusliku seose kaudu lepingulises suhtes, ei omanda lepingust, mille pooleks nad ise ei ole, mingeid õigusi. Näiteks kolmandal isikul, kellele võlgnik peab kohustuse täitma, ei ole õigust ise võlgnikule täitmisnõuet esitada, kui võlgniku ja võlausaldaja vahel sellekohane kokkulepe puudub.
Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda. Võlgnikku ja võlausaldajat võib nimetatada ka deebitoriks ja kreeditoriks. Termin kohustus võla tähenduses tuleneb ladinakeelsest sõnast obligatio „obligatsioon“.
Õiguskord sisaldab mitmeid keelde ja piiranguid, näiteks keeldu tekitada teisele isikule kehavigastusi, kahjustada vara, jätta leping täitmata, käituda heade kommete vastaselt vms. Niikaua kui ei rikuta teiste õigusi ja järgitakse õiguskorras kehtestatud keelde, ei teki kohustuste rikkumisest võlasuhteid. Kui aga isik rikub seaduslikku keeldu või jätab täitmata seadusest või lepingust tuleneva kohustuse, paneb toime õigusvastase teo, tekitades sellega teisele isikule kahju, annab õiguskord teatud asjaoludel (kohustuse rikkumine, teo õigusvastasus, vastutus, süü, põhjuslik seos jne) kahjustatud poolele õiguse nõuda kohustust rikkunud isikult kahju hüvitamist.
Võlasuhteid iseloomustab relatiivsus, mis tähendab, et võlasuhe saab tekkida ainult poolte vahel ning kolmandad isikud, kes lepingut täidavad või osalevad mõne muu õigusliku seose kaudu lepingulises suhtes, ei omanda lepingust, mille pooleks nad ise ei ole, mingeid õigusi. Näiteks kolmandal isikul, kellele võlgnik peab kohustuse täitma, ei ole õigust ise võlgnikule täitmisnõuet esitada, kui võlgniku ja võlausaldaja vahel sellekohane kokkulepe puudub.
